 |
|
|
|
 |
 Kui 2002.a. moodustas tööstuse koguenergia lõpptarbimine
erinevate majandusharude hulgas ainult 20%, siis elektrienergia osakaal oli vastavas lõpptarbimises 36% ja soojuse osakaal 28%.
Tööstuse energiatarbimises oli väga suur langus üheksakümnendatel aastatel, mis oli otseselt seotud tootmise struktuuri ja mahtude väga suurte muutustega. Suuremateks energiatarbijateks on jäänud ehitusmaterjalide tootmine, keemiatööstus ja toiduainetetööstus.
Arvestades toodangu mahtu, on Eesti tööstuse nii kütuse- kui elektrienergia tarbimine veel suur, mõnes tööstusharus on see isegi 2-5 korda kõrgem, kui analoogses tööstuses lääneriikides.
Võrdlusest arenenud riikidega selgub, et energia tarbimist Eesti tööstuses saab oluliselt vähendada. | Vastavatest uuringutest on selgunud, et Eesti tööstuses on ca 30%-line soojuse ning 10%-line elektrienergia säästupotentsiaal.
Suures osas saab energia tarbimist vähendada küllalt lihtsalt, ilma eriliste investeeringuteta, muutes tehniliste vahendite kasutamisharjumusi ja ettevõtte töökorraldust ning väikeste muutustega tootmis-protsessis (näiteks sobiva automaatika paigaldamine). Üheks tõhusaimaks võimaluseks oleks aga ettevõtte energiamajanduse plaanipärane juhtimine, mille üldistatud kontseptsioon kõigi tööstusharude kohta on juba Eestis välja töötatud. Selline juhtimine tegeleb energia kokkuhoiuga ettevõttes süsteemselt ja pidevalt.
Tööstuse moderniseerimise protsessi jätkudes omandavad säästumeetmed erilise tähtsuse, kuid samal ajal ammendub kiiremini see osa energiasäästu potentsiaalist, mis on majanduslikumalt tasuvam. Seetõttu tuleb analoogselt arenenud lääneriikidega võtta edaspidi kasutusele järjest komplitseeritumad ja kallimad meetmed energiakulutuste kokkuhoiuks. | | 
| | SANKEY diagramm auru kasutuse kohta piimatööstuses |
Adekvaatsed valikud mingile protsessile sobivate energiasäästumeetmete rakendamiseks põhinevad selles protsessis kasutatava energia ja massi detailsel bilansil, mis otsustajatele on arusaadav "SANKEY" diagrammi kujul.
Saavutatavat majanduslikku efekti ehk rakendatava meetme tasuvust on vaja tingimata hinnata enne ja pärast meetme juurutamist.
Kõrvuti energiakasutuse efektiivsusega peaksid meetme rakendamisel olema prioriteetideks veel toodangumahu kasv, protsessi juhtimisvõimaluste, toodete kvaliteedi paranemine jne.
Samuti on iga energiasäästumeetme puhul oluline saavutada keskonnakaitselised eelised nagu looduse reostuse, tööstuse heitmete, põhjavee tarbimise, tootmisega kaasnevate ebameeldivate lõhnade jne. vähenemine. | Energia efektiivne kasutamine peab muutuma põhiliseks kriteeriumiks, mille alusel tööstuses valitakse uut tehnoloogiat ja seadmeid ning rekonstrueeritakse ka vanu. Nende seadmete efektiivne kasutamine nõuab energiasäästualaseid teadmisi.
Üheks oluliseks teguriks energiasäästumeetme valikul on töötajate töötingimuste paranemine selle rakendamise tulemusel. Järelikult on teise ülesandena hädavajalik töötajate täiendav energiasäästu-alane koolitus.
Eraldi rõhutamist vajab asjaolu, et energiat säästva seadme või tehnoloogia kasutuselevõtt ei põhjusta kohest ja tunduvat energia kulutuste vähenemist. Selle põhjuseks on sageli vajadus kasutada säästetud kulusid uute efektiivsete seadmete ostmiseks võetud laenu tasumiseks. Kuid mõne aasta pärast, kui laen on tasutud, muutub säästuefekt tuntavaks nii otsesele tarbijale kui ka riigile. | |
|
|
|
| Sellise vastuolulise sõnastusega on pealkirjastatud Euroopa Liidu Komisjoni poolt 2005. aastal välja antud Roheline Raamat energiatõhususest. Trükis arutleb kuidas energiasäästu takistavate piirangute analüüsi ja kõrvaldamise ning regionaalsete ja riiklike kavadega on võimalik energiasäästupotentsiaali realiseerida. |
| Trükise andmeil kulutab iga eurooplane keskmiselt tuhat eurot aastas energiale, kuid kahjuks suur osa toodetud energiast raisatakse kas ebaefektiivsete seadmete või energiakasutajate piiratuse tõttu. Hinnatakse, et Euroopa Liidul on võimalus vähendada oma energiatarvet juba olemasolevate vahenditega aastaks 2020 kuni 20%, mis peaks lisaks vähenevale energiasõltuvusele parandama ka eurooplaste elukeskkonna kvaliteeti. Lähiajaloos on selline kogemus juba saavutatud kui 70-ndate kasvavate naftahindade toel paljude Euroopa riikide majandustoodang kasvas aastakümneid ilma energiatarvet kasvatamata. Sellist kogemust korrata oleks hea ka Eestile, sest see võimaldaks majanduskasvu ilma lisanduvate enegiakogusteta saavutada. Peamise energiatõhususe tagamise meetmena nähakse ette nii riiklike, regionaalsete kui kohalike energiasäästukavade kinnitamist ning rakendamist. Seda nii praegust arengut piiravate takistuste iseloomu (energiakandjate mittevõrdne arvestamine, sest kaudsed kulud pole energia hinnas; ‘ärisaladustega’ ja ebapiisava koolitusega kaetud infoliikumiste piirangud jms) kui ka ühtse strateegia tagamise otstarbekaima teena. Seetõttu on suurendatud ka Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevustes uudsete energiakasutamise ja –säästu uuringute rahastamist. Kuigi suure osa energiasäästust saab katta ka siin portaalis kirjeldatud energiatarbijate säästumeetmetega, siis leitakse trükises ometigi, et kooskõlas teiste Euroopa Liidu strateegiatega (nt Lissaboni tegevuskava Euroopa Liidu kompetentsivõime tõstmine; Kliimamuutuste Raamkonventsiooni Kyoto protokolli jt keskkonnakaitseprogrammid; energiajulgeoleku tagamine, sest EL impordib praegu enamuse energiakandjaist) on mõistlikumad uudsed energiasäästu innovatiivsemal tasandil tagavad meetmed. Samuti leitakse, et energiasäästu tagamiseks on vaja koostööd õigusaktide, praktikute ja ettevõtete vahel. Suure osa energiasäästust on võimalik tagada just tööstuses, mis annab peamise rahvamajanduse toodangu ja neelab suurima osa riikides tarbitavast energiast. Eri piirkondade arengupotentsiaalide võrdlemisel saab kasutada energiaintensiivsust toodanguühiku kohta, mis uuringute andmeil on kordades suurem just uutes EL liikmetes. ( Suurimate energiaraiskajate hulgas on kahjuks ka Eesti, kes kulutab kuni 10 korda rohkem energiat toodanguühikule kui näiteks samades kliimatingimustes asuvad Taani ja Rootsi). Peamise relvana vähemaga rohkema tegemiseks nähakse suurelt osalt uudsete tehnoloogiate (sh taastuvenergeetika) laiemat kasutamisel ja nende rakendamiseks võimaluste loomist. Näiteks leitakse trükises, et transpordi energiamahukust ja keskkonnamõju on võimalik vähendada efektiivselt nii ühistranspordi eelisarendamise kavade elluviimisega kui energiasäästvate liiklusvahendite arendamisega. Kokkuvõtvalt leitakse trükises, et kuigi kasutajaharjumuste muutmine on oluline vahend energiatõhususe suurendamisel, siis pole riiklike ja piirkondlike plaanide ja toetuseta võimalik säästupotentsiaali rakendamist tagada. Koostanud
SEI-T
Vaata lähemalt: EL_Roheline_raamat_energiatohusus.pdf
|
|
|
|
|
|
