| Hoonete energiakulust
Täna ei peeta mõistlikuks, kui auto kulutab 100 km läbimiseks 30 liitrit kütust. Pigem püütakse leida sõidukit, mille kütusekulu on 3 liitrit/100 km. Kõrge energiahind juhib tegema selliseid valikuid. Samas elab Eestis praegu enamus inimesi hoonetes, mille energiakulu on 250-300 kWh/m2/aasas. 1 kWh energiat sisaldub umbes 0,1 l vedelkütuses. Siit tulenevalt kulutab selline raisumaja igaaastaselt 30 liitrit vedelkütust 1 m2 elamispinna kohta. Säästumaja energiakulud oleksid aga 1,3-3 l/m2 vedelkütust. Vahe on märkimisväärne. Soojusenergia liigub soojalt kehalt külmemale ja hoonest kaob see kehvalt isoleeritud seinte, külmasildade, ventilatsioonisüsteemi, heitvee ja/või hoone konstruktsioonelementide õhupidamatuse kaudu.
Nii on hoonete energiasäästlikumaks muutmisel möödapääsmatuteks sammudeks: 1. seinte ja katusekonstruktsioonide isoleerimine 2. hea soojaisolatsiooniga aknaraamid ning nende paigutamine õhutihedalt 3. konstruktsioonides õhulekkekohtade kõrvaldamine 4. soojavahetite paigaldamine ventilatsioonisüsteemidesse (soojatagastuseks) 5. soojatagastussüsteemid heitvee soojuse toomiseks siseruumidesse 6. suure soojusmahtuvusega materjalid siseviimistluses
Üheks võimaluseks energiakulutuste vähendamisel on päikseenergia voo kasutusse võtmine. Eelpool mainitud moel kavandatud madalate energiakuludega maja nimetatakse passiivmajaks.
Passiivmaja puhul vähendatakse päikesevalguse ruumidessepääsu suvel sirmide ja väliskardinate abil. Katusele paigutatavate päikesekollektorite kasutamine annab võimaluse loobuda vee soojendamisest näiteks elektriga. Päikesest saadav soojus on kasutatav märtsi lõpust septembri keskpaigani. Samas tuleb hoone konstruktsioone kohandada nii, et võimalikult palju päikesevalgust kulgeks talvisel ajal hoone sisemusse ja salvestuks seal soojusena. Eelpool kirjeldatud investeeringute kogukulu täna on ca 4000 - 5000 kr/m2.
Kõigi ühistukorterite renoveerimiskava neelaks tänastes hindades vähemalt 100 miljardit krooni. 5% aastase inflatsiooni tõttu läheks kogu programm 10 aasta jooksul maksma 126 miljardit krooni. Seda juhul, kui sellise programmi rakendamisest alaneks energiakulu hoonetes 300 kWh/m2/a tasemele 30 kWh/m2/a. Kui eluhoonete energiatõhusust ei suurendata, siis tekitavad need summaarselt järgneva 25 aasta jooksul elektri- ja küttearveid 380 miljardi krooni eest! Kui 10 aasta jooksul viia läbi hoonete energiatõhususe programm, oleks 25 aasta energiakulutused 25-lt miljonilt/m2 kortereist vaid 76 miljardit krooni.
Just seetõttu on Eestis möödapääsmatu käivitada energiasäästukava, mis tagaks põlvkonna jooksul 5 korda vähemaraha kadumise, kui raisumajades elades. Enamgi, majandusele tähendaks 126 miljardi kroonine kulutus igaaastast majanduskasvu ligi 8 miljardit krooni 10 aasta jooksul. Selle tulemusena tekiks uusi väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, mille kompetents oleks just energiasäästu vallas. Eesti oleks sillapeaks energiasäästu kogemuse rakendamisel teistes riikides.
Kütused ja energiahind
Üleilmsed energiaprobleemid ühtlustavad energiahindu. Eestis veel toimiva säästliku äraelamise mudeliks on´mõõduka soojapidavusega maja, mille kütteks kasutatakse halupuitu. Kui küttepuu tuleb oma metsast, polesuurt mõju rahakotile märgata, kuigi sellise hoone energiakulu võib olla üle 300 kWh/ m2 aastas.
Euroopa Liidu kliimahoolealane poliitika on loonud hulgaliselt eeliseid taastuvkütuste kasutamiseks ja nii kallinevad halud samas tempos naftaga. Energiahinnad muutuvad aina lähedasemateks ning pretsedenditult odavat kütuseliiki lähitulevikus pole. Ainus viis energeetilise tuleviku kujundamisel ja rahaliste vahendite säästmisel, on süsteemne energiasäästu kavandamine. Kuidas säästukava käivitada? Vaja on kaasata inimesed investeerima oma elukeskkonna energiasäästlikuks muutmisele.
Vajaminev raha, polegi suur. kümne aasta jooksul võetud renoveerimislaenu suurus on ca 126 000 krooni inimese kohta ning 20 aastase makseperioodi jooksul tuleb igal ühistuelanikul tasuda keskmiselt 11 tuhat krooni aastas, seda juhul, kui intress püsiks 4% tasemel. Riigi roll on tagada selline ühtlane laenutase. 6,5% energiahinna kallinemise puhul tasutakse küttekulusid umbes 13 tuhat krooni inimese kohta aastas.
Võib ju öelda, et need summad on lähedased. Tõesti, kuid energiasäästu kava loob juurde töökohti ja parandab elukvaliteeti. On raske prognoosida energiahindade käitumist, kuid kui järgneva viie aasta jooksul kahekordistuvadnii soojuse kui elektri hinnad ja selline suundumus jätkub (energiahinna kallinemine üle 12% aastas), siis oleks igaaastane energiakulude makse raisumajas inimesele keskmiselt 23 000 krooni 20 aastaks.
Majanduse mitmekesistamisest
Eelnevalt kirjeldatud energiasäästu kava saaks riiklike laenugarantiidega ellu viia. Kulud maksaksid tagasi inimesed. Neil oleks seda lihtsam teha, kui riik garanteeriks renoveerimislaenu madala fikseeritud intressi.
On ka teine tee. Euroopa Liidus kasvuhoonegaaside kaubandusreeglite tõttu on Eestil kasutada 12,7 miljonit tonni süsihappegaasi kvooti. Seda kasutavad suuremad ettevõtted. Eesti Energiale kuulub sellest pea kolmveerand. Paraku on seni kasutatud seda kvooti vaid kasumi teenimiseks, millest enamus on valitsuse poolt dividendidena üldisteks kuludeks võetud.
Ei mingit panustamist energiasäästu ega uutesse energiatehnoloogiatesse. Selmet jagada saastavatele ettevõtetele, võiks Eestile kuuluva kvoodi jagada näiteks kodanikele, mis teeks ca 10 tonni CO2 kvooti inimesele. Praegu on selle kvooditonni hind 30 eurot. Tegemist on ilmselt kallineva kaubaga. Sellest väärtusest võiks moodustada sootuks uued väärtpaberid – ressursiväärtpaberid (RVP). Lähedaselt sellele nagu omal ajal loodi erastamisväärtpaberid (EVP). Kui EVP oli virtuaalne tasu minevikus tehtud töö eest, siis RVP idee lähtub arusaamast, et kõigil riigi elanikel on võrdne õigus ökosüsteemile ja selle võimalustele. CO2 kvoodi RVP-stamine oleks esimene samm ses suunas. Näiteks 1. jaanuaril 2009 on iga kodaniku kontol lisaks rahale ka 10 tonni süsihappegaasi, mille turuhind on 30 EUR/tonn.
Riigile annaks selline lähenemine täiesti uudsed võimalused. Nimelt saaks riik teha tulevikutehingu kodanikega ja öelda, et kui need on teinud investeeringud oma elukeskkonda ja selle abil kordades vähendanud omi energiakulutusi,saadakse tulevikutehinguna riigi käest kvoodiraha turuhinnas ette . Ehk, kui seesama pere on oma koduuuenduseenergiasäästlikuks ära korraldanud, saaksid nad riigilt tagasi viie aasta kvoodiraha: 5 aastat x 10 tonni x 5 pereliiget x 30 eurot/tonn = 7500 EUR = 117 000 krooni.
Oletame, et nad elavad energiat raiskavamas 100 m2 suuruses ühistukorteris ja selle renoveerimiskuluks on ca4000 kr/m2. Selline kvoodiabi annab veerandi ulatuses majanduslikku leevendust. Kui renoveerimisraha vajadus on väiksem, siis on ka kvoodiabi märkimisväärsem. Energiaettevõtted õpivad aga tootma kliimasõbralikumat energiat.
Lõppude lõpuks pole oluline mitte see, kui palju energia maksab, vaid see, kui palju seda kulub. Kui sõiduki kütusekuluon 2,5-3 liitrit saja kilomeetri läbimiseks on ka 30.- või isegi 40.- kroonine liitrihind veel talutav ja vastuvõetav.Sama reegel kehtib ka elamutes. Elamud, majandus ja säästmine Täna ei peeta mõistlikuks, kui auto kulutab 100 km läbimiseks 30 liitrit kütust. Kõrge energiahind juhib tegema valikuid.
Allikas: Grüüne nr. 5
|
